Hellinn 2017 – põrgulikult äge võistlus!

Pühapäeval, 16. juulil kirjutati Jõelähtmel Eesti enduroajalugu. Redmoto korraldusel toimus Eesti esimene Hard enduro võistlus “HELLINN 2017”.
Sõitjaid oli neljas klassis- Kuld, Hõbe, Pronks ja Trial kokku 36. Võistlejate teadmatus raja suhtes oli suur ja peale raja jalutamist oli loobujaid ca 10. Paljud arvasid, et rada on nende jaoks liiga raske. Pingeid kruvis ka kindlasti lõpupalk, millest tuli sõidu lõpetamiseks üle hüpata. See hõberemmelgas on oma “saatust” juba kaks aastat oodanud ja lõpuks sai ta oma rolli täitma hakata. Otsa tegi lahti lõpupalgi idee autor isiklikult ja võistluse lõpuks olid kõik sellest ka üle saanud.
Võistluse käik oli etteaimatav kuna stardipuu taga oli Rannar Uusna. Mees, kes on oma viimase aasta pühendanud hard enduro treeningutele. Toomas Triisa lõpetas teisena ja meie Redmoto klubi uus tõusev endurotäht Kristo Papstel oli pronksi esimene ja üldarvestuse neljas.

Raja raskusaste oli täpselt paras, kuna ainult pooled sõitjad suutsid teha rohkem kui ühe ringi ja katkestajaid oli viis. Tänu lahketele sponsoritele jagati hulgaliselt auhindu ja toimus ka palju elevust tekitanud auhinnajooks B-tech auhindadele. 

Korraldajad on saanud oma töö eest palju kiita. Kõik osalejad lubasid kindlasti järgmisel võistlusel kohal olla. Täname kõiki, tänu kellele see suurepärane võistlus toimuda sai ja nii hästi õnnestus. Korraldusmeeskond on täis entusiasmi ja ideid uueks võistluseks “Hellinn 2018” toimub kindlasti, selles pole kahtlustki.
(Kirjutas Peeter)

Hellinn Hard enduro 2017 – Igat sõna väärt üritus!
(kirjutab võistleja Rain Laanemets)

Enne toimumispäeva hommikut ei osanud ilmselt keegi midagi ootada ega aimanud ka väga, mis neid sel suviselt soojal pühapäeval ees ootab. Mina nende hulgas.
Hommikul enne starti otsustasin siiski raja kiiresti läbi kõndida ja sain ca 1,5h kiirkõnni jooksul aimu, et see kõik saab olema pagana raske.
Päris nii see siiski ei olnud, see oli veel raskem.
Mulle on alati meeldinud tsikliga „turnida“ ja seda Hellinn ka pakkus. Trikid mäkkesõusud ja veel trikimad laskumised, kivisektsioonid, risti-rästi palke ning muidugi kõigile meelde jääv üle 4 tonnine finishipalk – nagu päris.
Kuna minu jaoks oli see üldse esimene Hard enduro, siis läksin rajale ilma igasuguste ootusteta ja võtsin eesmärgiks terveks jääda ning ratas ühes tükis finishisse tuua. See suures osas ka õnnestus. Läbisin esimese ringi mõned minutid üle tunni ja otsustasin teisele ringile mitte minna, kuna ringi lõpus viskas ratas aurupilve üles ja jahutusevedeliku välja ja ega ma ise sugugi paremas seisus polnud.J
Hiljem, kui üle finishipalgi jõudsin, avastasin, et ühe ringiga piirdumine oli olnud mõistlik otsus, sest olin suutnud ringi lõpus kukkudes jahutuslõdviku ära lõhkuda ja ilma jahutusvedelikuta sõitmine poleks kindlasti hästi lõppenud.
Kokkuvõttes 26. koht ja ülivinge kogemus väga lahedalt sõidult.
Siinkohal tänan ka oma tiimikaaslasi-abilisi, kes mind nii mõnelgi korral köie otsa haakisid ja mäkke vinnasid ning rasketel hetkedel oma kohutavalt halva huumoriga sundisid mind edasi rühkima – Thanks alot! 
Rain Laanemets #888


“Hellinn” Hard Enduro Tallinn 2107 on õnneks või siis kahjuks selleks aastaks läbi. 
Helvis Trääder, võistleja

 

Õnneks sellepärast, et need olid mu raskemad 90min ratta seljas, kahjuks sellepärast, et sellist emotsioonilaksu pole veel saanud üheltki endurolt.
Registreeisin ennast mõttega, et tuleb mis tuleb ja saab mis saab. Eesmärgiks oli läbida vähemalt üks ring.
Start läks hästi, olin esimesena suure palgi taga ja teisena üle palgi. Esimesel suurel laskumisel surusin ennast esimeseks, aga asjatult sest laskumise lõpp oli järsk ja hoog suur ning esimene kukkumine ei lasknud ennast kaua oodata. Kiirelt püsti ja edasi esimesele suurele tõusule. Algaja kärsitus ei lasknud oodata millal tõus ees startijatest vabaneb ning nii oligi esimesel tõusul pikali, aga polnud hullu, köis külge ja registreeritud abiliste toel üles. Järgnesid mõned rasked laskumised (kus otsustasin rattalt maha tulla ning ratta kõrval alla lohiseda) ja tõusud kus sain suuremate probleemideta üles. Ning siis oligi käes suuri ummikuid tekitanud kuulus kivine tõus.
Tänu abilistele sain sealt vähese ajakuluga üles. Kuid selleks hetkeks andis juba hard enduro kogenematus tunda, keha oli üle kuumenemas ja pulss laes. Paari laskumise ja tõusuga suutsin ennast taastada, aga nagu sellisele võistlusele kohane ei anta taastumisaega pikalt. “Palgipõllul” sain vahepeal möödunud Pere jälle kätte, aga kahjuks suutsin ennas sinna nii kinni sõita, et ise sealt lõpuks välja ei saanudki. Tänu abilistele sain sealt mõne aja möödudes uuesti liikuma. Esimese ringi lõpu osa läks suhteliselt hästi olid mõned suured ja kivised tõusud ning paar kivist laskumist, aga ei midagi ületamatut… kuni viimase suure tõusuni. Peale kolmandat ebaõnnestunud katset oli omadega nii läbi, et panin ratta puu najale võtsin kiivri peast ning olin valmis juba loobuma. Õnneks leidsid abilised mind mõne aja möödudes ning turgutasid vett pähe valades uuesti jalule. Abiliste abiga sai see viimane suurem tõus võetud ning oligi esimene ring tehtud 1h ja 2minutiga. Taastusin boksi alas paar minutit ning siis otsustasin minna ka teisele ringile. Teise ringi osas väga midagi kommenteerida polegi, sest see möödus suht ruttu tervelt 31minutit kiiremini kui esimene ring. Kahjuks oli teise ringi lõpuks ajalimiit täis ning tuli tuli suunduda (hirmus)kuulsale lõpu palgile.
Enne võistlust olin arvamusel, et vaid hullud (Renx näiteks) alistavad selle hüppega kuid võistluse aja üles viidud adrenaliin pani mindki tundma, et mul on tiivad ning nii saigi võteud viimane “maasikas” väga suure hüppega 🙂
Kindlasti oli see mu raskeim enduro, aga sellegipoolest 2018 olen kohal!
Tänud RedMoto, tänud kogu “Hellinn” korraldusmeeskonnale, tegite super töö!
Tänud ka enda neljale abilisele!
Helvis Trääder #515

 

Palju õnne korraldajatele, saite ühe põrguliku asjaga hakkama!
(Hellinn 2017 võistlusest pealtvaataja, Redmotolane Tõnis Krass)

Eesti esimene hardenduuro võistlus … publiku vaatenurgast väga hästi korraldatud, lihtsalt jälgitav, põnev ja kompakne võidusõit. Ligipääs võistlusrajale suurepärane, suunavad viidad väljas, sai sõita mööda asfaltteed kuni raja kõrval oleva parklani, parkimiskohti rohkem kui küll. Võistlusraja keerulised tõusud ja laskumised läbisid korduvalt ühte piklikku orgu, mida mööda jalutades sai väga hästi võistlejaid jälgida ja neid kaasaelamisega toetada. Liikusin ka mööda võistlusrada, väga tehniline ja kurnav rada nii tsiklile kui sõitjale. Enamus tsikleid ja sõitjaid olid ülekuumenenud. Pikema pausi tegin rajal koos Rain Laanemetsaga #888, pikutasime vahepeal rohu sees ja sõime metsmaasikaid, kiiret polnud ju kuskile, ilm oli suviselt mõnus soe ja päikseline ; ) Raju starti ja psühholoogiliselt keerulist finišit oli vaatemänguline kõrvalt jälgida, publikut oli päris palju. Lahe oli see, et korraldajad määrasid konkreetse sõiduaja 1,5h millele järgnes paigaltstardiga ühisfiniš. Finiš oli hanereas tõusust üles sõitmine ja üle VÄGA SUURE palgi hüppamine – põnev ja adrenaliinirohke lõpp nii võistlejatele kui publikule! Kõiki võistlejaid ergutati üle palgi hüppamisel tugeva aplausiga ja võeti finišikaare all vastu kui kosmosest saabunud astronaute! Stiilipunktid noppis Helvis Trääder #515, kes proovis lisaks palgile hüpata üle ka finišikaarest!

Palju õnne korraldajatele, saite ühe põrguliku asjaga hakkama! Palju õnne sõitjatele, olite veel vingemad kui korraldajad, sest teie pidite ju selle põrgutee ka läbima!
Tõnis Krass