Olümpiasportlane Redmotos – Ilmar Ojase

Redmoto tähistab järgmisel aastal oma 20ndat juubeliaastat ning koondab endas sõitjaid, abilisi, pereliikmeid, sõpru ja fänne. Redmotost teevad täna klubi 148 inimest, kes ühiselt oma kirge ja vaba aega motospordis jagavad.
Klubi liikmete hulgas on väga palju huvitavaid inimesi, kelle tõeline sisu ehk ei paljastugi rajal või raja ääres. Sestap tutvustame neid teile siinsamas kodulehel.
Kuna mõned päevad tagasi algasid Olümpiamängud, on eriti sobilik alustada meie klubi liikmest, kes on Eestit olümpial esindanud – Ilmar Ojase! (vaata Ilmari sportlaskarjääri tulemusi allpool).

euro 001Ilmarit võib aktiivselt toimetamas näha, kui Redmoto on ühiselt enduurole või motokrossile välja sõitnud. Kus on Redmoto telk ning lipud, seal on ka Ilmar. Kõik teavad, et kui on abi tarvis, siis tema aitab! Paljud aga ehk ei teagi, et Ilmar ise pole olnudki motosportlane ning nakatunud selle pisikuga alles kümmekond aastat tagasi. Sellest hoolimata on Ilmaris sportlase vaimu. Ja mitte ainult. Ilmar on sportlane, kes tuli 1992 Barcelona Olümpiamängudel 100 m-s 20., 200 m-s 30. ja 4 × 100 m kombineeritud teateujumises 15. kohale.

Alustame kohe täitsa algusest. Ilmar, Sa oled sündinud Venemaal?
Jah! Mu isa oli meremees ja töötas Kaug-Idas, Sahhalini saarel kalalaeval. Ema on sündinud Donetskis ja lõpetas seal miilitsakooli. Edasi suunati ta samuti Sahhalinile ning seal mu vanemad kokku saidki. Isa-ema on rääkinud, et ema reguleeris seal mingil ristmikul liiklust ja isa juhtus sealt mööda sõitma ning nii nad seal kokku saidki. Isa kutsus ema kohe välja ja ema läkski. Esimesed kolm eluaastat elasin Venemaal, hiljem isa suunati Viimsisse Kiirovi kalurikolhoosi.

Kuidas Sinust sai ujuja?
Kooli läksin Pirital asunud 36. Keskkooli. Kui teises klassis käisin, tuli ükskord tunni ajal klassi treener, kes ütles, et need, kes tahavad ujumistrenni tulla, tulge homme see ja see kell Piritale purjespordikeskusesse. Kuna ma käisin tihti isa juures sadamas, ning vesi mulle meeldis, siis läksingi. Enne seda ma tegelikult käisin purjetamiskoolis, aga kui liitusin ujumistreeningutega, siis ei olnud selleks enam aega. Ujumine tuli mul paremini välja ka ning jäin selle juurde. Olin Dünamo ujumisklubis. Esimene võistlus oli “Lõbus delfiin”, milles osalesid 3 ujumisklubi sportlased. Tulin teiseks. Mul oli jube kahju, et ma seda ei võitnud, sest peaauhinnaks olid Arena ujumispüksid. Esimese koha sai toona Indrek Tibar.

Alates 4ndast klassist käisin spordiklassis 19 Keskkoolis. Trennid olid 2 korda päevas, 6 päeva nädalas. Ainult pühapäev oli vaba ning siis sain käia Viimsis kodus. Elasin igapäevaselt siis pansionaadis, mis asus tänase VW passaazi maja asemel vanalinnas. Trennid algasid vara ning Viimsist poleks jõudnud tulla. Alates 9ndast klassist õppisin 53. Keskkoolis. Olen alates 1st klassist venekeeles klassis või siis koolis käinud.

Ilmar Ojase treeningkaaslastega (vasakult teine)
Ilmar Ojase treeningkaaslastega (vasakult teine)

Tegid trenni ja rekordid tulid?
Alguses noorte rekordid ja nii nagu ta on. Ujumine kuidagi sobis mulle. Noorte rekordid sai üle ujutud ka trennis. Oli selline juhus kui kõik soovisid mängida veepalli aga treener ei olnud nõus. Ma pakkusin välja, et kui teen uue noorte rekordi 50 m liblikas siis mängime veepalli ja kui ei tee siis teeme trenni. Läks nii, et tegin uue noorte rekordi.

Millised olid Sinu emotsioonid seoses spordi kõrghetkedega? Rekordite uuendamine, Olümpiamängudel 1992. aastal Eesti esindamine?
Iga sportlase suur unistus on Olümpiale pääseda! Tegelikult see suuresti ei erinegi teistest võistlustest. Eripära ja aura annab sellele see, et kõik suured sportlased on ühel ajal ühes kohas koos. Teiste alade tippudega on võimalik kohtuda ja suhelda. Võistlustulemuste poolest ei läinud mul Olümpial nii hästi kui aasta pärast seda MMil, aga meeldejääv oli see sellegipoolest. Kõikide Eesti sportlaste jaoks oli see eriline. 1991. aastal saime teada, et kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee annab loa, lähme koondisega Olümpiamängudele. Passid tehti nii, et ujumisliitu viisime pildid ja mingi hetk kutsuti kõik kokku ja jagati passid kätte. Too aeg oli veel ka rahadega kitsas. Aga õnneks oli mul hea sponsor.

Käisime mööda laagreid aga puudu jäi võistlustest, et saada võistlusmomente enda realiseerimiseks. Tegime siis trennide ajal selliseid päevi, nagu oleks võistlused, aga see polnud muidugi päris see. Läksime Olümpiale suurte ootuste ja lootustega. Ujujatest kõige parem oli Marko Pachel. Mul jäi 0,2 sekundit B-finaalist puudu.

1992. aasta Barcelona Olümpiamängudel - Indrek Sei, Marko Pachel, Aldo Suurväli, Tiit Reiter ja Ilmar Ojase
1992. aasta Barcelona Olümpiamängudel – Indrek Sei, Marko Pachel, Aldo Suurväli, Tiit Reiter ja Ilmar Ojase

Milliste spordialadega Sa veel oled tegelenud?
Käisin pool aastat enne ujumistrenni minekut purjetamas. Mängisin korvpalli Eesti esiliigas. Meeskonnas olid ka sellised kuulsused nagu Tiit Sokk ja Heino Enden. Seda sai mängitud 3 hooaega ja õnnestus korra ka esiliiga ära võita. Ameerika jälgpalli mängisin üks hooaeg. Rannavõrkpalli sai mängitud 4 hooaega.

Kes on spordis Sinu eeskujud olnud?
Kuna oli nõukogude aeg, siis pikamaaujuja Vladimir Salnikov. Ta oli liidu üks suuremaid legende, esimene inimene maailmas, kes ujus 1500 m alla 15 minuti. Noorte hulgas oli temast kirjutatud raamat väga populaarne, lugesin seda ka mina. Mingil hetkel aga enam polnud sellist, kes oleks olnud suureks eeskujuks.

Kuidas Sa tulid Redmotosse?
See oli 9 aastat tagasi. Rivo Vesik oli mu tuttav, kes oli kokku puutunud Toomas Triisaga. Toomas korraldas Viljandis MMMi ning Vesik ütles, et tule veedame ägeda nädalavahetuse. Läksin lihtsalt kaasa. Sinna jõudes Tom ütles, et Sina oled telgialuse boss. Nii ma siis olingi seal. Viimasel päeval Tom ütles, et tal on klubi, aga plaan on teha seda veidi teistmoodi ning Redmoto nime all. Rääkis mulle plaanist ning alguses oli idee, et ma tegeleks ujumistrennide läbiviimisega. Kui hakkasime talvel ujumas käima, siis ma hakkasin nendega ka talikrossidel ja jääradadel kaasas käima. Kuidagi siis areneski asi edasi. Kolmekesi vedasime seda- Tom, Summer ja mina. Aga minu ainus kaherattalistega kogemus oli, kui sai sõidatud mopeediga.

Ilmar Ojase sai 2012. aastal Triisa Karika
Ilmar Ojase sai 2012. aastal Triisa Karika

Aastal 2012 said Redmoto jaoks olulise rändauhinna – Triisa karika. Seda antakse klubi jaoks olulistele isikutele. Mida see Sulle tähendas?
See oli väga meeldiv hetk, isegi pisar tuli silma. Muidugi on hea tunne, kui Sinu tööd märgatakse ning seda tunnustatakse.

Redmoto 10 aasta pärast ?
Vaimusilmas näeksin, et oleksime MMil nii motokrossil kui enduuros klubina esindatud. Et oleks hüppelava noortele. Järjepidev töö võib sihile viia.

Aitad treenida Redmoto sportlasi. Mis on Sinu sõnum neile?
Selle jaoks, et midagi saavutada on vaja kõvasti vaeva näha. Tihti noored kardavad, et sõbrad kaovad ära, kui nad neile aega ei pühenda. Aga õiged sõbrad on need, kes jäävad sulle ka siis, kui sul pole nende jaoks aega. Need pole sõbrad, kes sind kannavad maha, kui oled hõivatud. Õiged sõbrad kujunevad aja jooksul. Kui midagi teha, siis hingega ja pürgida kõrgemate eesmärkide poole. Mitte jääda väikse lombi meistriks.

Treeningud ning eesmärkide seadmine annab lastele ka tulevaks eluks iseloomu ja selgroo. Kui spordi lõpetavad ja astuvad ise edasi, siis neil on olemas iseloom ja oskused, et raskustega toime tulla. Ning mida ei tohi unustada – haridust. Haridus on oluline.

Millised on Sinu sõbrad? Millised inimesed Sind ümbritsevad?
Minu jaoks sõber on inimene, kelle jaoks mul pole millestki kahju ja iga kell olen valmis tema jaoks. Sama ootan vastu. Muidu ümbritsevad mind positiivsed ja toredad inimesed, kes on elus juba nii mõndagi saavutanud ja oskavad elust mõnu tunda. Negatiivsed inimesed on välja praagitud.
Mulle meeldib see ütlus: pigem sada sõpra kui sada rubla.

Millesse sa usud?
Iseendasse. Jumalasse ma ei usu. Ristitud olen, aga iga mees on ise oma õnne sepp.

Millest sa unistad?
Perekonnast. Suurem osa elust olen andnud ennast erinevatele tegevustele. Aidanud teisi. Ma tunnen ennast hästi kui ma näen, et teistel on hea. Aga nüüd on saabunud aeg, et endale mõelda. See on mu unistus.

——

Ilmar Ojase tulemused (väljavõte ESBL):

Tuli 1992 Barcelona OM-il 100 m-s 20., 200 m-s 30. ja 4 x 100 m kombineeritud teateujumises 15., 1993 EM-il 100 m-s 15. ja 200 m-s 21., 1993 lühiraja MM-il 100 m-s 13. ja 200 m-s 11., 1991 sprindi EM-il 50 m-s 7. ja 4 x 50 m kombineeritud teateujumises 4. ning 1992 50 m-s ja 4 x 50 m kombineeritud teateujumises 6. kohale. Võistles 1992–93 MK etappidel, sai seliliujumises 50 m-s 4. ja 5., 100 m-s 4. ja 5. ning 200 m-s 3. koha. Juunioride EM-il võitis 1990 NL-i meeskonnas 4 x 100 m kombineeritud teateujumises kulla, oli 100 m-s 4. ja 200 m-s 6. 1990 NL-i 2-kordne noortemeister seliliujumises. Tulnud vaba-, selili-, kompleks- ja teateujumises 10 korda suvistel (1989–91), 13 korda talvistel (1991–93) ja 11 korda lühiraja mv-tel (1994–95) Eesti meistriks. 1990 Eesti grand prix‘ sarja võitja. Parandanud pikal ja lühirajal kokku 42 korda Eesti rekordit (sh 9 korda teateujumises). Parimad tulemused: 25-m ujulas 100 m vabalt 51,29 (1990), 400 m vabalt 4.03,90 (1993), 50 m selili 26,07 (1992), 100 m selili 55,13 (1993), 200 m selili 1.58,45 (1993), 200 m liblikat 2.04,87 (1992), 400 m kompleksi 4.31,73 (1994); 50 m-ujulas 100 m vabalt 53,97 (1990), 200 m vabalt 1.55,95 (1991), 50 m selili 27,40 (1993), 100 m selili 57,08 (1992), 200 m selili 2.03,83 (1993). Msp (1988). Kuulunud 1983–93 Eesti koondisse. Eesti parim meesujuja 1992. 1993 Guinnessi rekordi püstitajaid 100 km lestadega teateujumises (13:40.18). Kuulus 1992–96 Ujumisliidu eestseisusse.


Klubilised Ilmarist: 

Veiko Biene:
Tutvusin Illuga Redmotos ja oma olemuselt on Illu selline rahulik, südamlik ja tore vana. Seda, et Ilmar on teinud palju sporti saab temaga rääkides aru ja ta jagab häid õpetussõnu, kuidas üldfüüsilist parandada või hoida. On ta ju meie klubi olümpialane.
Ilmar oli ka alaliidus koos Summeriga abiks noorte treenimisel talviti.
Mis on Ilmari juures veel tore on see, et kui ta kuulub kuskile siis ta võtab seda tõsiselt ja ka võitleb omade õigluse ja õiguste eest. Ja on hea meel, et Illu kuulub Redmotosse. Illule jõudu ja ole ikka meie klubi semu!